30 detsember 2007

UFOde tehtud reklaam

Kiirustasin õhtusel tänaval kodu poole, jäine tuul ulgumas kangialustes ja sikutamas mantlihõlmu, pori lirtsumas saapataldade all. Isegi reklaamvitriini värisev luminofoorvalgus tundus lootustandev ja soe. “Lipton,” teadustas mu sisemine diktor, kui kollase tassiga vitriinist möödusin. Oota korra! Tegin paar sammu tagasi, et plakat veelkord üle vaadata. Ta-da-da-damm… midagi ei klapi!


Taas kodus diivanil, aurav teetass ees, olin võimeline nähtud anomaalia üle pikemalt järgi mõtlema. Miks ma end seda plakatit nähes nii kummaliselt olin tundnud? Olin ju vaadelnud seda turunduslikus mõttes kõige õigemal ajal ja kohas, kust kuuma joogi valmistamiseni olid jäänud vaid loetud sammud. Ent ometi – visuaalis peitus hoopis mingi muu sõnum, mis äratas kummalisi tundeid. Liiga perfektne läikiv tass, mida kaunistas pliiatsiteritaja motiiv, lõikepind terav kui žilett. Tekst imelikest antioksüdantidest, pealkiri “Teravda meeli” ja Interneti-aadress “sharpmind.eu”. Hmm. Kõhedusttekitav tunne süvenes veelgi. Kui köögist kostnud krõpsatuse peale võpatasin, otsustasin meeleolu parandamiseks midagi ette võtta. Valisin Ogilvy numbri.

Muidugi oli vana sõber kodus. Ega ta ausalt öeldes eriti kusagil ei käigi – kodus on ju kõik olemas: kinosüsteem, viimase peal audiolahendused, naine teeb kõik ette-taha ära.
“Nonii, kallis kolleeg,” sõnas Ogilvy peale mu mure ärakuulamist, “sul on tegu UFOdega.”
“Mida?”
“Jajaa, seda on alguses keeruline mõista. Kuid vaata enda ümber ringi ja aktsepteeri reaalsust, milles elad. Praegu on 21. sajand. Globaalne soojenemine sunnib inimkonda varem või hiljem Maad hülgama ja uusi eluplaneete otsima. Migrantidehirmus on kõik vähegi elatavate planeetide asukad seda olukorda monitoorima asunud ja püüavad siia saadetud agentide abiga situatsiooni kontrolli all hoida. Loomulikult on massimeedia ala, kuhu agendid esimeses järjekorras imbuda püüavad. Nad näevad, et see on võimas, aga selle toimimisviis on neile võõras. Kui silmad lahti hoiad, võid ikka siin-seal tulnukate tehtud reklaame näha. Vaata seda Liptoni oma – täitsa inimese moodi teostus. Päris kavalalt on nad reklaamitegemise vormi ära tabanud. Nutikas pealkiri, millele visuaal annab kahemõttelise tähenduse, toote koostisest tuleneva müügiargumendi esiletõstmine. Klassika! Üks konkreetne objekt pildil, pisut mustrit tühja pinna lahendamiseks, särav värv… hea töö. Ent siiski – inimestel on midagi, mis tulnukate maailmas puudub. Emotsioonid! Hääletoon! Sümbolid, mis aitavad meie ajul lahti rullida miljonite aastate vältel kollektiivsesse alateadvusse ladestunud seoseid! On tõesti palju tahetud, et tulnukad vaid paarikümne aasta pikkuse jälgimistöö järel kõike seda tabaksid. Kust nemad peavad teadma, mida jook nimega tee inimkonnale tegelikult tähendab? Anname neile aega.”

Ogilvy tuttav hääl rahustas mind hoolimata jutu kummalisest sisust. Järgmisel päeval büroos nägin sedasama reklaami telelehe kaanel, kuid Benjamini-poolse täiendusega. Ta oli pliiatsiteritaja motiivile lisanud tassi kõrvale valgunud vereloigu. Värvi poolest harmoneerus see logoga ideaalselt. Hingasin kergendatult. Vähemalt kinnitas see, et Benjamin on siiski inimene ja mitte UFO. Mõnikord sunnivad tema teod mind selles sügavalt kahtlema.