UFOde tehtud reklaam

Kiirustasin õhtusel tänaval kodu poole, jäine tuul ulgumas kangialustes ja sikutamas mantlihõlmu, pori lirtsumas saapataldade all. Isegi reklaamvitriini värisev luminofoorvalgus tundus lootustandev ja soe. “Lipton,” teadustas mu sisemine diktor, kui kollase tassiga vitriinist möödusin. Oota korra! Tegin paar sammu tagasi, et plakat veelkord üle vaadata. Ta-da-da-damm… midagi ei klapi!


Taas kodus diivanil, aurav teetass ees, olin võimeline nähtud anomaalia üle pikemalt järgi mõtlema. Miks ma end seda plakatit nähes nii kummaliselt olin tundnud? Olin ju vaadelnud seda turunduslikus mõttes kõige õigemal ajal ja kohas, kust kuuma joogi valmistamiseni olid jäänud vaid loetud sammud. Ent ometi – visuaalis peitus hoopis mingi muu sõnum, mis äratas kummalisi tundeid. Liiga perfektne läikiv tass, mida kaunistas pliiatsiteritaja motiiv, lõikepind terav kui žilett. Tekst imelikest antioksüdantidest, pealkiri “Teravda meeli” ja Interneti-aadress “sharpmind.eu”. Hmm. Kõhedusttekitav tunne süvenes veelgi. Kui köögist kostnud krõpsatuse peale võpatasin, otsustasin meeleolu parandamiseks midagi ette võtta. Valisin Ogilvy numbri.

Muidugi oli vana sõber kodus. Ega ta ausalt öeldes eriti kusagil ei käigi – kodus on ju kõik olemas: kinosüsteem, viimase peal audiolahendused, naine teeb kõik ette-taha ära.
“Nonii, kallis kolleeg,” sõnas Ogilvy peale mu mure ärakuulamist, “sul on tegu UFOdega.”
“Mida?”
“Jajaa, seda on alguses keeruline mõista. Kuid vaata enda ümber ringi ja aktsepteeri reaalsust, milles elad. Praegu on 21. sajand. Globaalne soojenemine sunnib inimkonda varem või hiljem Maad hülgama ja uusi eluplaneete otsima. Migrantidehirmus on kõik vähegi elatavate planeetide asukad seda olukorda monitoorima asunud ja püüavad siia saadetud agentide abiga situatsiooni kontrolli all hoida. Loomulikult on massimeedia ala, kuhu agendid esimeses järjekorras imbuda püüavad. Nad näevad, et see on võimas, aga selle toimimisviis on neile võõras. Kui silmad lahti hoiad, võid ikka siin-seal tulnukate tehtud reklaame näha. Vaata seda Liptoni oma – täitsa inimese moodi teostus. Päris kavalalt on nad reklaamitegemise vormi ära tabanud. Nutikas pealkiri, millele visuaal annab kahemõttelise tähenduse, toote koostisest tuleneva müügiargumendi esiletõstmine. Klassika! Üks konkreetne objekt pildil, pisut mustrit tühja pinna lahendamiseks, särav värv… hea töö. Ent siiski – inimestel on midagi, mis tulnukate maailmas puudub. Emotsioonid! Hääletoon! Sümbolid, mis aitavad meie ajul lahti rullida miljonite aastate vältel kollektiivsesse alateadvusse ladestunud seoseid! On tõesti palju tahetud, et tulnukad vaid paarikümne aasta pikkuse jälgimistöö järel kõike seda tabaksid. Kust nemad peavad teadma, mida jook nimega tee inimkonnale tegelikult tähendab? Anname neile aega.”

Ogilvy tuttav hääl rahustas mind hoolimata jutu kummalisest sisust. Järgmisel päeval büroos nägin sedasama reklaami telelehe kaanel, kuid Benjamini-poolse täiendusega. Ta oli pliiatsiteritaja motiivile lisanud tassi kõrvale valgunud vereloigu. Värvi poolest harmoneerus see logoga ideaalselt. Hingasin kergendatult. Vähemalt kinnitas see, et Benjamin on siiski inimene ja mitte UFO. Mõnikord sunnivad tema teod mind selles sügavalt kahtlema.

Enne toode, siis reklaam

Viimasel ajal on mu postkast ummistunud kinnisvarafirmade palvetest – kõik küsivad nippe oma müügi edendamiseks. Näiteks Alvar M. pika nimega kinnisvaraagentuurist kirjutab: „Kevadel, kui ärikeskkond muutus, tegime ka oma kinnisvaraprojekti promokontseptsiooni korrektiive. Vahetasime reklaamiagentuuri, tellisime 300 m2 rullitavat muruvaipa ja 300 logoga pastapliiatsit (mitte kõige odavamat!). Ent müügiaktiivsusele pole see kaasa aidanud. Mida teha?“
J. T, samuti kinnisvaraarendaja pajatab aga järgmist: „Ükski Eesti reklaamiagentuuridest pole suutnud meid aidata. Juhatuse esimees sõitis eelmisel nädalal Londonisse, kus kuulab oma äripartneri sõbra venna soovitusi sel teemal – tema büroo olla aidanud üht Kanada kartulikrõpsutootjat, kui neil paha maitsega toote tõttu vesi ahjus oli.“

Lugupeetud Alvar, J ja teised murelikud turundajad! Pikk, pime ja külm talv on lähenemas. Enne kevadet ei osta keegi teie kaupa nagunii, nii et hullemaks enam minna ei saa. Kasutage nüüd võimalust võtta aeg maha ja elada detsembrist veebruarini enda poolt pakutaval elamispinnal – kevadel, kui päevad pikemad, tulete kindlasti välja juba hoopis paremate argumentidega oma toote valikuks. Kõik algab tootest.

Illustreerin oma mõtet allpool paari hea näitega maailmapraktikast, kus on leitud sobiv toode sobivale sihtrühmale.

Siin on üks auhinnatud reklaam heale tootele:


Ja siin veel üks originaalne toode:

Noortepärane kampaania

Olin sel päeval pisut pahur. Pardli trimmiv pool oli hommikul mu bakenbarde lihvides karvakesi ebameeldivalt tirinud. Lahkusin töölt veidi varem, suundusin hüpermarketisse ja ostsin pardlile uued patareid, jänese omad. Oma kiiskavvalges vannitoas meigiks sobivas valguses pardlit sättides silmasin patareikarbil kampaaniat: igas pakendis on kood, mille abil saad netist musa alla tõmmata.

“Skibidipäu, krõllid,” mõtlesin kohe esimese asjana. Teise asjana ma ei mäleta praegu, kas mõtlesin “jee!” või “elulahe staff!” Ausalt öeldes polnudki ma oma iPodi peale jõuluvana lahkumist veel paberist välja võtta jõudnud. Nüüd saanuksin sinna esimese loo!

Veebilehele jõudes ehmatasin alguses pisut ära, kui esimene keelelipuke oli Horvaatia oma. Pressisin Eesti lipuga buttonit ja sukeldusin erutatult noortepäraste võimaluste sügavusse. Artistide valik oli ootuspäraselt ebasobiv, ainuke üllatus oli see, et tõmmata sai vaid ühe loo. Aga hea seegi. Valisin endale kõige vähem ebameeldiva megatähe ja vajutasin “laadi alla”. Kuniks kompuuter oma tööd tegi, mõtisklesin, et teiseks üllatuseks Horvaatia lipuga algaval veebilehel oli enamvähem korrektne eesti keel. Ikkagi suurfirma, küllap kasutavad häid agentuure.

Järgmise sammuna teatas veebileht: “Kui oled valmis, klõpsa jätkamiseks lihtsalt nuppu "Lõpetus".” Kuna minu brauser sellist nuppu ei näidanud, klõpsasin ainsat teist nuppu “Palu kviitungit”.
Selle peale vastas horvaatiakeelse lipuga alanud veebileht: “See ei ole kehtiv kviitungit!”
Esimest korda selle halvasti alanud päeva jooksul kerkis mulle kergendusnaeratus näkku. Siiski-siiski, jänkufirma Ida-Euroopa turundusdivisjoni tugeva keti üks lüli oli järele andnud. Maailm muutub, aga miski jääb alati kestma. Näiteks selline veebitõlge.

Sisestasin oma personaalse kampaaniakoodi.
“Vautšer aktsepteeritud! Sinu korvi kogusumma on ajakohastatud,” teatas veebileht mulle seepeale intelligentselt lõpetuseks.
“Dobro hvala,” vastasin viisakalt horvaatia keeles: “Soovin siiralt, et sinugi kogusumma saaks ajakohastatud veel enne, kui olen jõudnud konverteerida oma wav-i teise failitüüpi, et võimaldada selle taasesitust.”

Kliendikonflikt

Murelik Edwin-Wilhelm Ü, projektijuht küsis mult elektronkirja teel, kuidas suhtuda kliendikonfliktidesse. Olin kunagi seda teemat Ogilvyga arutanud, aga ta on vist vanadusest imelikuks läinud, sest hakkas tookord kihistades rääkima polügaamia võludest ja sellest, kuidas õige mees peab oskama igale naisele mulje jätta, justkui oleks too tal ainus. Teesklesin toona telefoniühenduse katkemist. Nüüd aga tõi see vahejuhtum meelde veel ühe mälestuse. Hea Edwin-Wilhelm Ü, projektijuht – järgnevalt kirjutan sulle õpetliku loo klientidest ja konfliktidest.

Aastaid tagasi oli mul kaks klienti, mõlemad tootsid pardiehmatamise masinaid*. Suured ja lugupeetud firmad mõlemad. Hakkasin sellest ärist just ääri-veeri aru saama, kui helistas klient A. Vaikus peale minu ülevoolavat tervitust mõjus halvaendeliselt, ja oligi käes – A pahandas, et ma polnud talle rääkinud oma suhtest B-ga. Vabandasin ja lubasin, et enam nii ei tee. Sõimasin lõdvestumiseks näo täis seda projekti juhtinud kolleegil, kes püüdis end puhtaks pesta viitega, et kõigi klientide nimed on kodulehel väljas. Õige mul asi! Millal sa ise viimati oma kliendi kodulehel käisid? Seda ma arvasingi – ja loodad, et tema su lehte kunagi külastanud on!

Kuna A keeldus kategooriliselt B-ga samas agentuuris olemast, tuli meil nüüdsest töötada B-ga saladuskatte all. Küsisin igaks juhuks B-lt, kas tal on midagi selle vastu, et tähistan tema brändi nime meie projekti dokumentatsioonis edaspidi tähega X. B-l polnud selle vastu midagi. Kuigi ettepanek võis talle pisut ekstsentriline tunduda, teenisin sellega pigem imagoalaseid plusspunkte, sest eks reklaamikunstnikud peagi ju natuke teistmoodi olema.

Nii sai minust petis. Pakkusin kliendile A geniaalset tootearenduse ideed. Ta oli vaimustuses, kuid loobus siiski selle kasutuselevõtust rahapuudusel. Pakkusin ideed B-le. B tunnustas mu turunduslikku mõtlemist, kuid peale juhatuse koosolekut leidis, et tema firma struktuur ei võimalda arendust läbi viia. Agentuurisisene ajurünnak pardiehmatamise masinate kevadkampaaniaks osutus ootamatult viljakaks. Kaheteistkümnest ideest kolm olid geniaalsed, ülejäänud väga head. Esitlesime neid esmalt B-le. Ta oli meeldivalt üllatunud, valis välja kaks ja jättis endale mõtlemisaega lõpliku valiku tegemiseks. Ülejäänud ideid esitlesime A-le, kes oli vähem vaimustatud, kuna oli juba ise ühe kevadkampaania kontseptsiooni välja mõelnud ja sellega ära harjunud. Tema idee teostus osutus kolm korda kallimaks, nii et andsime rõõmuga oma hääle selle valikuks. B äriga läks aga nii, et Euroopa juhtkond soovis firma tegevuse ümber korraldada ja kevadkampaania jäeti ära. Hiljem liituti ühe suure kontserniga, mistõttu jäid ära ka kõik edaspidised kampaaniad. A esindaja see-eest vahetas kohe peale kampaania lõppu töökohta. Põhjuseks olid euroregulatsioonid, mis ei võimaldanud toodet enam endisel kujul müüa.

Silmitsesin peeglist oma blaseerunud reklaamiinimese nägu. Silmanurkadesse oleks justkui veidi kortsukesi juurde tekkinud ja Miami päevitus oli juba üsna kulunud. „Mis sa vahid, vana pede?“ küsis loovjuht Benjamin möödudes sõbralikult. Rääkisin talle oma stressist seoses sellega, et kliendid mind potentsiaalseks vargaks peavad – skisofreenikuks, kes iseendalt enda ideid pihta paneb, või siis idioodiks, kes iseenda kliente omavahel konflikti ajab.
„Lolliks oled läind vä?“ ilmutas Benjamin tervet kartust. „Lähme teeme parem kiirelt ühe õlle.“
Baarist reipal sammul kodu poole astudes sain aru, et muretsemiseks pole tõepoolest mingit põhjust. Maailm pöörleb selleks liiga kiiresti.


*Toote nimi muudetud.

Sügishooaja reklaamitrendid

Suvi jõudis vaevalt lõppeda, kui inimesed juba ähmi täis ja tahavad teada, kuhu reklaam minemas on. Eile helistati mulle näiteks Rumeeniast ja paluti esinema kohaliku suuruselt neljanda linna ettevõtjate kongressile teemaga „Reklaamitrendid Ida-Euroopas“. Pool tundi tagasi helistas ajakirjanik ja palus lühiülevaadet reklaamituru arengust pealkirjasoovitusega „Eesti reklaam – quo vadis?“. Okei-okei, panen siis selle kauaoodatud trendiülevaade kokku. Ja esitlen teile siin lehel.

Sügishooaeg 2007 toob Tallinna tänavatele piiride ähmastumise – tooted ja mittetooted, reklaam ja mittereklaam, hind ja mittehind vahetavad kohad. Product, Place, Price ja Promotion on rohkem segaduses kui kunagi varem. Võitjad ei põe. Kaotajad ei põe kah, sest nad ei tea veel, et kaotasid.


New age on murdmas teed tarbijate südametesse. Nüüd, mil kõik taksojuhid on näinud filmi „The Secret“, teavad tarbijad, et miski pole võimatu. Usu imesse – ja see sünnib! Kümme punkti kümnest toote enda eest. Ja jätke selle brändi nimi meelde, sest sellised hakkavadki brändide nimed nüüd olema. Hei, teie ADd ja tekstikirjutajad seal kontorites huugavate arvutite vahel, kes te pliiatsitest nalja välja imete – ärge üle mõelge, sest spontaansuses peitub jõud. Imege parem kõrt.


Juba Ogilvy ütles, et inimesi huvitavad inimesed, mitte korporatsioonid. Pange oma tarbija proovile: kas ta viitsib teie korporatsiooni nime reklaamil üles otsida? Pealegi, reklaami ei usuta. Kui suudate panna oma reklaami välja nägema nii, nagu see poleks reklaam, olete võitja. Vähemalt sügisel.


Rimis peremunad 47 senti odavamad, Rimes hinnad all 470 000 krooni. Turundajad – sel sügisel ei koonerdata! Kui juba, siis juba! Mingi 5%-lise hinnaalandusega meediasse minnes olete turunduslik laip, sest sel sügisel võidetakse ja kaotatakse suurelt. Inspiratsiooniks lugege vene klassikuid, neid on eesti keelde piisavalt palju tõlgitud. Sealt saate aimu, mida tähendab lai joon.

Keel areneb

Saaremaa keel pole mingi vana surnud asi, mida muuseumis vaatamas käiakse – ei, see keel areneb koos inimestega. Virtsus praamisabas seistes on mandrimehel võimalik ooteaega kasutada Saaremaa keele harjutamiseks. Suur silt teatab sõbralikult: „Bron bookid!“. See on esimene tervitus saarlaste poolt, umbes nagu bon voyage või dobrõi denj. Tõlget pole vajagi – ava vaid oma süda ja mõistad kohe, et see tähendab „tere tulemast!“. Tere ka sulle, Saaremaa! Ja bron bookid mandrile, kui teil siiapoole asja!

Miks te mujalt tellite?

Kui Karimuse veeb ütleb nii:
OÜ “KARIMUS” pakub teile suure hulga teenuseid ja enamuse neist tasuta!

Meediatrendid

Majandus kasvab ja reklaam läheb kallimaks. Ja va postmodernne tarbija teadagi näeb ju kõik reklaamijate haledad katsetused brändidele cooli imago loomiseks läbi. Mõned kavalad reklaamijad näevad salarelvana product placement'i. Siin on vana sõbra Davidi (seekord Lynch) arvamus selle asja kohta.

Reklaamitöötajate päev

Enno Paidest on saatnud sellise küsimuse: millal tähistatakse reklaamitöötajate päeva? Jah, tõesti-tõesti, juured on tänapäeva ühiskonnas, kus isiklik turvalisus on vabaduse nimel ohvriks toodud, üha kasvava tähtsusega. Noored ei mäleta reklaami algusaegu enam nii hästi kui mina. Lubage mul siis avada teile oma alkeemiline kohver.

Reklaami- ja teiste turunduskommunikatsiooni inimeste valitseja on Mercurius – tiibadega sõnumitooja inimeste ja jumalate riigi vahel. Pange tähele: ta pole pärisjumal ega ka inimene, vaid saadik. Vanad roomlased seostasid teda paindlikkuse ja kiiruse, aga ka petlikkusega. Mercurius on kaubanduse ja teede jumal, kuid ka varaste ja valetajate valitseja. Kui olete kunagi imestanud, miks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis on koos just need kaks valdkonda, siis mõelge Mercuriusele ja sellele, kuidas iidsed teadmised imbuvad koos vabamüürlastega maailma riikide valitsustesse… Roomlased teadagi võtsid üle pigem kreeklaste mütoloogia pealiskaudsed aspektid. Kreeklaste „originaal“ Hermes rõhutab pigem kommunikatsiooni „püha“ aspekti. Ta on keele, kirjasõna ja aritmeetika leiutaja ning suudab defineerida kontseptsioone sõnade, visuaali ja helide abil – üleloomulik anne! Ta on intelligentsi kehastus, sest sõnad edastavad maagilise konstruktsioonina ju jumalikku sõnumit. Kirjutamine on ammustest aegadest peale olnud preestrite töö. Miski, mida massid ei oska.


Alkeemikute jaoks esindab Mercurius ehk elavhõbe (mercury) integratsooni, sünteesi ja valgustumist. Alkeemia keskseim aine elavhõbe võeti tavaliselt aluseks ka kulla tegemisel. Elavhõbeda omaduste peale mõeldes kerkib kergesti silme ette reklaamiagentuuri tavaline tööpäev selle meeletus saginas ja kiiruses. Keemikud teavad, et elavhõbeda abil saab ühendada teisi metalle, samuti saab teda segada selliste ainetega, millega teised metallid tavaliselt ei segune. See seostub Mercuriuse kommunikatsioonilingiga – merkuurlik kommunikatsioon suudab ühendada muidu vastuolulisi inimesi ja valdkondi.

Astroloogias valitseb Merkuur Kaksikute ja Neitsi sodiaagimärki. Õhumärki Kaksikuid seostatakse uudishimu ja teadmistejanu, kiiruse ja intellektiga, osavusega sõnades ja paidlikkusega mõtetes. Samas liigub Kaksikute teadmistejanu pigem laiuti kui sügavuti, hõlmates võimalikult paljusid erinevaid alasid, kuid jättes vajaka sügavuti minekus. Ka esindab see sodiaagimärk noori, huumorit, lühikesi reise ja kätega tehtavat tööd. Kaksikute märk on oma nime saanud kahe ereda tähe järgi selles tähtkujus. Duaalsus ongi Kaksikute sümboolika võtmeküsimus. Kosmos meenutab meile läbi selle sodiaagimärgi, et vastuolulised jõud tuleb eneses integreerida. Tuleb kasutada nii vasakut kui paremat ajupoolkera, nii ratsionaalset loogikat kui intuitsiooni. Kuidas seda teha? Las Kaksikud õpetavad, kuidas vaadelda asju mitmest vaatevinklist, kuidas olla samal ajal nii õpilane kui õpetaja, nii arst kui ravitav, näidates, kuidas äärmused on tegelikult ühe ja sama mündi kaks poolt. Neitsi maamärgis ilmneb Merkuuri ratsionaalsus pisut maisemal moel. Neitsid loovad kaosest korda, töötavad kõvasti, otsivad kõiges harmooniat ja ei hinda midagi nii kõrgelt kui reaalselt töötavaid lahendusi – jällegi kommunikatsioonitöö argipäev.


Planeet Merkuur asub päikesele nii lähedal, et on Maalt peaaegu nähtamatu. Tema orbiit on nii kummalise kujuga, et see on teadlastele parajat peavalu valmistanud. Mercuriuse päev on kolmapäev – Mercredi. Tema metalliks on loomulikult elavhõbe ja värviks kirju või mitmevärviline.


Kas tundsite end ära? Kommunikatsiooni-inimese vahendava rolli jumalate ja inimeste ehk klientide ja tarbijate vahel. Rolli, mis jääb Päikese kõrval Merkuurina nähtamatuks. Ala, kus on palju noori. Kus tuleb mõelda kiirelt ja kõnelda argumenteeritult, samas kasutada oma maagilistele sõnadele jõu lisamiseks ka visuaali ja heli. Kus töötades peetakse sind õhumüüjaks ja kus sa seda vajalikku ainet tõepoolest mõnikord müüma pead.


22. mail sisenes Päike iga-aastasel ringil Kaksikute sodiaagimärki. Palju õnne teile, reklaamiinimesed, ürituste korraldajad, müügiedendajad, otseturundajad, ajakirjanikud, meediaplaneerijad, kaupmehed, kirjanikud, matemaatikud, astroloogid, alkeemikud, skulptorid, kõnemehed, advokaadid, vargad, rahavahetajad, saadikud, PR-mehed, kullerid ja sekretärid! Palju õnne ka Eesti tuntuimale Merkuuri-mehele Edgar Savisaarele, kes merkuurlikult on istunud majandus- ja kommunikatsiooniministri toolil, kuid jääb rahvale kindlasti meelde kui propagandageenius. Mai on kommunikatsioonis traditsiooniliselt väga hea sissetulekuga kuu, kuna õlu, limps ja jäätis tahavad mahamüümist saada. Pange siis oma rahamasina liinilt natuke kõrvale, et sünnipäeva tähistada – miks mitte täna, kolmapäeval?

Reklaam, mis peaaegu rääkis

Tänapäeva ühiskonnas suhtutakse lähenemisse, et reklaamid inimesega räägivad, üldiselt normaalselt. Selles mõttes on toimunud ikka väga kõva edasiminek võrreldes ajaga, mil selliste häälte kuulmise eest, mida teised ei kuulnud, tuleriidale saadeti. Samas on ajaloolistel põhjustel säilinud siiski kartus taoliste häälte kuulmisest avalikult kõnelda. Nii ei soovi enamus tarbijaid tunnistada, et on midagi ostnud sellepärast, et reklaam rääkis nendega – saadetakse veel tuleriidale. Sellest hoolimata seavad turundajad reklaamiagentuuridele eesmärgiks, et nende poolt loodavad reklaamid sihtrühmaga räägiksid. Ja talupojamõistus ütleb, et räägivadki. Miks muidu näeme täitsa toredaid tüdrukuid kandmas püksirihmu suurte kuldsete D ja G tähtedega? Või miks sõidavad täitsa terved mehed punaste madalate autodega, mille kapotil on väike hobuse pilt?

Olin kaua aega igatsenud taas neid hääli kuulda. Ühel õhtul see peaaegu juhtuski. Vaatasin lugejakirjade sirvimise kõrvale silmanurgast teleekraani, kuhu järsku ilmus vahva filmijupp: kontori- ja tööinimesed tegid igasugu sportlikke tükke, neid oli ilusasti alt ja ülaltpoolt üles võetud. Meeleoluka muusika taustal kuulsin juba peaaegu, kuidas reklaam rääkima hakkas. Surusin erutusest higise käega taskus olevat rahakotti, et veenduda – mul on raha, et osta toode, mis mind nende rõõmsameelsete ja humoorikate inimestega ühendab. Siis aga ilmus viimane kaader ja meloodiline meeshääl teatas, et see meeleolukas filmike reklaamis… Rakvere valmistoite. Ei teadnudki kohe, mida arvata. Peas valitseva segaduse katkestas Ogilvy, kes helistas parasjagu selleks, et ma ütleksin talle mõne 5 tähega eesti poliitiku nime. Mul ei tulnud korrapealt kedagi peale Aime Sügise meelde, kurtsin talle siis hoopis oma muret sellest, et oleksin peaaegu reklaami häält kuulnud, kuid proosaline toode reklaami lõpus nurjas spirituaalse seansi.
„Ära põe,“ lohutas Olgilvy „tead ju küll, et igas reklaamiagentuuris on sahtlis mõned sedasorti head ideed, millele võib ükskõik missuguse toote pildi juurde lisada. Ja mis sellest halba on? Klipp on ju timm. Pealegi on tegu säästva ja keskkonnahoidliku lahendusega. Kui AD ja copywriter on päev otsa joonistanud, keeleots suust väljas, hulga kohvi kaaninud, lampi põletanud, tooli kulutanud ja koosolekuruumi küpsised ära söönud, siis oleks ju puhas põlevkivi raiskamine selline ideekavand sahtlipõhja tolmuma jätta. Kui idee on hea, siis kellelegi see ikka meeldib. See Rakvere tundub teil üks säästva mõtlemisega ühing olevat, et säherdusele filmile oma logo lõppu panna lubas!“
Selle peale läks mu meel palju rõõmsamaks. Ogilvy oskab alati raskel hetkel õigete sõnadega toetada.

Jõudsin vaevalt hinge tagasi tõmmata, kui kogesin sama sinise ekraani vahendusel veelgi võimsamat ilmutust. Telepilt virvendas turvaliselt ja ei teagi, mida ühed uued kenad inimesed seal täpselt tegid, kui reklaamist kostsid prohvetlikud sõnad: „Võta vastu väljakutse ja joo iga päev!“
Nii! Sain aru, et keegi on kollektiivse alateadvuse salakäigu kaudu minu salajastesse mõtetesse tunginud ja lõpuks mõistnud, missugune üleskutse mind intrigeerida ja aktiveerida suudaks. „Joo iga päev“ – vaat see on väljakutse minusugusele kartmatule, ent naudingualtile inimesele.
Ent saatuse raamatusse polnud see päev kantud ilmutuste päevana. Vaid kaks murdosa sekundist saingi aimu, mis tunne on, kui reklaam räägib sulle seda, mida sa alati kuulda oled tahtnud.
„Võta vastu väljakutse ja joo iga päev…“ lause täienes lõpuks sõnaga „Actimeli“ – võta vastu väljakutse ja joo iga päev Actimeli.
See ei olnud siiski mina, kellega see reklaam rääkima pidi.

Brändid barrikaadidel

Keset poliitilisi tõmbetuuli on ka brändidel oma tähtis roll. Vähemalt neljanda võimu esindajad ei saa neist reportaazhis üle ega ümber.

Delfi 26.04.2007:
“Vabaduse väljakult südaöösel veekahuri ja kummikuulide survel minema aetud purjus märatsejad on sisse peksnud ja tühjaks rüüstanud Draamateatri vastas oleva Hugo Bossi poe ja liiguvad edasi Viru Keskuse poole. Hugo Bossi poest tassisid märatsejad välja teksaseid ja ülikondi. Pealtnägija sõnul alustati teksadest ja alles siis mindi ülikondade kallale. Seejärel sisenesid märatsejad apteeki. Kõrval asuvad kasiino, meigipood ja hõbedakauplus. Siseneti ka Eagle Visioni poodi, rüüstatud on Endla tänava arvutipood Datel. Pealtnägijate sõnul on kella 00.45 paiku Draamateatri juurde kogunenud umbes 50-meheline politseiüksus, kes on kinni pidanud ka vähemalt ühe Hugo Bossi poe varga. Vahetult enne südaööd vallutasid eriüksused veekahuri toel purjus märatsejate valdusesse sattunud Vabaduse platsi ja ajasid väljakul kumme süüdanud ning muuhulgas Hansapanga kontorit rünnanud laamendajad pakku Viru Keskuse ja Draamateatri poole. Märatsemine Vabaduse platsil algas kella 11-paiku, mil väljakule jõudsid Pärnu maanteel kino Kosmose juurest oma märatsemisteekonda alustanud rahvamassid, jättes teele põlemasüüdatud kioski ja mahatõmmatud trammiliinid. Välismaalased peitusid Palace hotelli, kus nad said abitult pealt vaadata, kuidas kivid lendasid naabruses oleva Kawe Plaza akendesse. Kive lendas ka hotelli akendesse. Kus on teie politsei ja turvafirmamad, imestasid nad. Kividest ja pudelitest ei pääsenud ka mööduvad bussid. Märatsevad protestijad murdsid sisse kino Kosmose vastas olevasse puidust majja, kus asub lõnga- ja secondhand pood. Vitriinid lõhuti ning maja püüti põlema panna. Lisaks rüüstasid vihased inimesed PM Online’i andmeil kino lähedal asuva R-Kioski ning seda püüti süüdata.”

Ikka need väljamaa nimed, Hugo Boss ja teised… Kui õige eesti mees soovib täna kodumaa eest efektselt surra, siis mis võimalused tal selleks on? Rebida puruks oma Montoni särk ja Marati maika, pista Viljandi tikkudega süüdatud Eesti Ekspressiga tuli otsa Viru Valge pudelisse kallatud plahvatussegule ja joosta Viru Keskuse poole?

Aga kui teil lähemal ajal Lasnamäe kandis Hugo Bossi ülikonnas asjaajamisi vaja toimetada, siis hoidke ostutshekk igaks juhuks taskus.

Kaarditrikk

Tänan tähelepanelikku lugejat, kes tõstatas olemusliku küsimuse: kuidas tekitada agentuuri ja kliendi vahelist usaldust? See küsimus on inspireerinud juba iidseid alkeemikuid, aga head retsepti ei leia ka nende ürikutest. Lubage, et jutustan teile loo oma noorpõlvest.

Ühel kaunil hilissügisesel päeval helistas Jüri (mitte eelmise loo kõrvaltegelane, vaid üks teine tuntud isik) ja rääkis, et läheb suurde kaubanduskeskusse selle keskuse uue aasta üritusturundusplaane arutama. See olevat juba teine kohtumine, kusjuures esimesel kohtumisel tuli jutuks, et plaanide tegemisse võiks kaasata ka reklaamiagentuuri. Silmitsesin akna taga seisvalt vahtralt langevat viimast lehekest ja mõtlesin: „Imelik küll, kuidas looduses valitsev sügis võib inimeste maailmas olla hoopis kevad – võib ju uus ärikontakt tähendada uut algust.“
„Jah,“ ülesin Jürile: „Oleme huvitatud.“ Ning kenal kargel hommikul seisimegi kaubanduskeskuse juhtkonna koosolekuruumi ukse taga: Jüri, mina ja meie loovjuht Benjamin, kes pidulikuks puhuks oli selga pannud musta ülikonna. Kaubanduskeskuse turundusjuhiks oli vuntsidega mees, kes meid lahkelt sisse juhatas ja palus oodata, kuni direktor saabub.
Ja direktor saabus. Ta oli end juba hommikul varakult kenasti vihaseks ajanud, puhises kui härg ja oli näost lillakaspunane. Hetkeks muretsesin pisut tema tervise pärast, aga peale esimesi sõnu sain aru, et see mees on oma südame allhankijatega suheldes kivikõvaks treeninud.
„Noh?“ ütles ta täpselt sel hetkel, kui piinlik vaikus väljakannatamatuks oli muutunud.
Kuigi me hästi ei taibanud, mida meilt oodatakse, sest enda meelest olime seal kliendipoolse informatsiooni saamiseks, peab reklaamiinimesel ikka mõni vana nali varuks olema, ja seda ma nüüd kasutasingi. Jõudsin mõne lausega sujuvalt agentuuri tutvustamise juurde, kui direktor vahele lõikas: „Igasuguseid luftivendi on meil siin käinud! Rääkige, mida teil konkreetselt pakkuda on. Ja ma hoiatan: haltuura lõhna tunnen ma kaugelt ära!“
Hmm, mõtlesin. Kas tõesti tuleb nüüd püsti tõusta ja lahkuda, nagu mõned reklaamiagentuurid on tegema pidanud, kui nad Linnar Priimäega ühe laua taha reklaamiasju arutama on seatud? Et viibisime seal siiski sõbra poolt soovitatuna, püüdsin jätkata brändiarenduse semiootilis-strateegilise protsessi selgitusega. Jõudsin peaaegu oma lause lõpetada, kui direktorionu enda teemaga jätkas: „Haltuurameestega meil pikka pidu pole. Agentuur X, kes meile enne reklaami tegi, ootab oma raha tänaseni. Aga (siinkohal paistis aknast sisse päikesekiir ja sädeles kelmikalt direktori silmanurgas) ega meil neile maksmisega kiiret pole!“
See oli ainuke kord selle kohtumise jooksul, mil direktori näole naeratus tekkis. Kaval naeratus.
Neelatasin ja vaatasin Jürile otsa, ent sain aru, et ka tema on asjade sellisest kulgemisest üllatunud. Lubasin endale, et proovin veel viimast korda selle kohtumise kuidagi soliidselt lõpule viia, ja jätkasin imagoloogia-alase psühholoogilise metatasandi analüüsimeetodite tutvustamisega. Ent direktorionu nägu tõmbus üha punasemaks. Benjamin, kes üle laua tema vastas istus, nägi seevastu täiesti kivinenud välja, sest ta oli otsustanud segase olukorra tõttu igaks juhuks oma emotsioone varjata. Direktorionu mudis ühe käe sõrmede vahel kohtumise alguses jagatud visiitkaartide pakki. Mida lillamaks ta nägu tõmbus, seda aktiivsemalt sõrmed töötasid, kuni… ühel hetkel paiskusid visiitkaardid käest valla ning lendasid üle laua istuvale Benjaminile otse näkku. Sekundi murdosa jooksul tundus enamikule kohalviibijaist, et nüüd algabki filmidest tuntud kaklus, igaühel relvaks tema tool. Kuid olukord pöördus kõigi imestuseks teistpidi: visiitkaardipurse oli direktorionu pinged maandanud, ta leebus ning isegi pomises midagi, mida võis käsitleda kas vabandusena või lipsult ebeme puhumisena. Vaatasime Benjaminiga teineteisele otsa ja käsitlesime seda ühisel nõul vabandusena. Edasi sujus kõik libedalt – leppisime kokku järgmise kohtumise, et juba täpsemate kommunikatsiooniettepanekutega esineda, surusime kätt ja lahkusime.

See on näide, kuidas nõupidamise käiku tekkinud ootamatu pööre süvendas usalduslikku õhkkonda kliendi ja agentuuri vahel.

Järgmisel korral sama koosolekuruumi aknast Järve männimetsa vaadates kattis maad juba värske lumevaip. Vuntsidega turundusjuht rääkis, kuidas ta igal aastal suusamaratonidel osaleb. Lasin pilgul tema innustunud jutu vältel rännata mööda künklikku männimetsaalust ja panin turundusjuhi vaimusilmas neile küngastele suusatama. Nii ta siis suusatas, käes bambusest suusakepid. Viuh ja viuh, ikka küngastest üles ja alla. Päike säras. Ja mu südamel hakkas kerge-kerge, kui tajusin, et sellest ärist asja ei saa. Lubasin järgmiseks kohtumiseks eelarve kokku panna.

Jüri ei tahtnud marketingut teha

Kui ma Olümpia hotelli Eesti esimesele turunduskonverentsile jõudsin, oli Jüri juba kõnepulti astunud. Ta oli tollal vist Hansapanga direktor, kui ma ei eksi. Alustuseks lendas publikusse Jüri kinnas: „Marketing – mulle pole seda vaja! Mis sellest kasu on?“.
„Tohoh!“ mõtlesin: „Väga julge turundusinimeste ees niiviisi öelda – kõik siin raha maksnud ja puha, ja nüüd ütleb üks tähtsam esineja, et nad töötavad mõttetul alal…“ Seda, et Jüri Mõis ei ole targa jutuga mees, sel ajal veel kõik ei teadnud. Nimi Hansapank oli võrdne rikkuse ja eduga, seepärast jäi vast mõnigi mõttetuks tembeldatud turundaja pärast seda repliiki päris nukraks.

Möödusid aastad, ja samasugused nukrad silmad olid Toomas Tiivelil, kes Hansapanga tollase turundusjuhina selle firma turundusmusklit üles pumbata püüdis. Teised pangad olid nimelt vahepeal kõvasti turundanud ja reklaaminud ning laenu võetigi neist teistest pankadest.

Suured firmad on alati väiksematele eeskujuks, turunduses ja reklaamis eriti – vastutus ja väljakutse. Kes teab, kui paljudele otsustajatele Hansapanga-poolne suhtumine tollal templi mällu lõi… Arsti kohus on alati viidata probleemi juurtele. Nagu inimese puhul võib tema probleemide põhjuseid otsida lapsepõlvest, võib ka turunduse juhtidepoolse mittemõistmise põhjuseid leida Eesti turunduse algusaastatest.

Praegustes soodsates majandustingimustes jagavad juhid muheledes ja vuntsi keerutades turundus- ja reklaamirahasid – las turundusinimesed möllavad, täitsa vahva vaadata neid filmijuppe, mõni ajab päris naerma kohe...

Mis juhtub siis, kui saabub langus? Dr Jehoova ütleb, et siis eraldatakse turunduse-reklaami mõistjad ja mittemõistjad üksteisest. Ühed lähevad taevasse ja teised pankrotti. Kummad lähevad pankrotti? Õiged vastused palun saata mulle meilile, nende eest saab üllatusauhinna. Reklaamiinimesed ei tohi vastata, sest nemad on teistest nutikamad ja õnnelikumad, nii et võrdsuse huvides on neil keelatud mängudes ja loosimistes osaleda.

Lõpetuseks tahaksin esitada anonüümse Internetist pärit luuletuse.

Why Is It?

A man wakes up after sleeping
under an advertised blanket,
on an advertised mattress,
pulls off advertised pajamas,
bathes in an advertised shower,
shaves with an advertised razor,
brushes his teeth with advertised toothpaste,
washes with advertised soap,
puts on advertised clothes,
drinks a cup of advertised coffee,
drives to work in an advertised car,
and then, refuses to advertise,
believing it doesn't pay.
Later when business is poor,
he advertises it for sale.
Why is it?

Päeva kild

Piirideüleselt mõistetav copy Mikare Baltic OÜ-lt:
“Elus on kõik suhteline. Kas Sina tahad olla silmapaistev?”

Üle töötanud

Murelik lugeja küsib, missugune diagnoos kirjutada Saku Kulla trükireklaami copywriteri haiguslukku. Vabandan, et vastus veidi viibis, kuna olin sunnitud komplitseeritud juhtumi tõttu kolleegidega konsulteerima.


Diagnoos ise on lihtne: väga üle töötanud. Ravi määrata on aga palju keerulisem.

Nõustun dr Nurri lähenemisega, kes soovitab kurja välja ajada kurjaga (lähemas tulevikus peaks temalt ka selle meetodi kohta Mirabilia sarjas põhjalik teos ilmuma). Ületöötanud reklaamitöötajale soovitab ta tempot juurde keerata. Tööpäev ei tohiks lõppeda enne pimedat, suve tulek suurendab selle ravi tulemuslikkust oluliselt. Võimalusel tuleb tööd ka koju kaasa võtta. Juhtkond peaks (vajadusel arstitõendi alusel) võimaldama ravialusel osaleda eriti kiiretes projektides. Kui klientide ridadesse lisandub mõni ebakompetentne inimene, siis on soovitav ravialune tema kontaktisikuks määrata. Tulemuslikkust lisavad ka alkohol ja narkootilised ained: spiid, kui tempo hakkab langema, ja kokaiin, kui langustendentsi näitab enesehinnang. Alkoholi tarbima peab kogu aeg. Nii peaks kurjast lahti saama paari kuuga.

Vestlesin selle juhtumi üle ka dr Ogilvyga. Alguses keeldus ta seda reklaami üldse vaatamast, kuna see on heleda kirjaga mustal taustal, mida ta peab solvavaks, samuti polnud pealkirjas konkreetselt välja toodud, mida toode pakub. Rahustasin ta kuidagi maha, juhtides tähelepanu, et tegu on ju immitsareklaamiga – zhanriga, kus ähmane fookus on kujunenud kirjutamata reegliks. Tema enda teooria kohaselt ei loe body copy’t nagunii rohkem kui 10% reklaami nägijaist. Ogilvy jauras vastu, et just need 10% ongi kõige tõenäolisemad kliendid, ja küsis, mis toode see üldse on, mida reklaamitakse (olin täitsa ära unustanud, et ta on teisest kultuuriruumist). Selgitasin siis. “Õlts vä?” ei uskunud Ogilvy oma kõrvu. Ta naeris niikaua, kuni ajas ka mind naerma oma pikkade norsetega, kui õhku sisse tõmbas ja peenikese häälega kiljudes välja hingas. Küll võib ikka üks vanamees koledasti naerda.

Auhind turunduse väärtustamise eest

Kalevi edu ei põhine turundusel. Aga turunduse edu võib ühel päeval põhineda Kalevil. Sellist usku turunduse ja reklaami jõusse nagu Oliveril pole Eestimaa pinna pääl enne nähtud. Valimistele eelnenud Päevalehe esikaaned ja turundusjuhile renditud Porsche näitavad uut taset turundusinvesteeringutes! Tehke järele või ostke ära!

Kui Päevalehe esikaante näol on tegemist pigem juriidilise küsimuse lahendamise kui turundusega, siis onu Alar on oma neljarattalise sõbra küll juba puhtalt kannatlikkuse eest ära teeninud. Su boss teab, mida sa tema kõrval tunned. See on ilus.

Alates tänasest hakkab Dr Eamers andma välja auhinda tippjuhtidele turunduse väärtustamise eest. Auhinnaks on tavaline valge brändimata kanamuna loodussõbralikus karbikeses – sümboliseerimaks brändingu jõudu*. Kandidaate võib esitada aasta läbi, esitamine toimub massimeedia vahendusel.

*Teadmata päritolu uuringus hinnati brändi olulisust erinevates tootekategooriates. Vastupidiselt ootustele mängis munade puhul bränd ostuotsuse tegemisel olulisemat rolli kui koduelektroonika puhul.

Turu-uuringutest

Ainult loll teeb otsuseid ilma turgu uurimata. Kes uuringufirmalt tellimiseks raha ei raatsi kulutada, tehku vähemalt oma desk study ära.
Järgnevalt tasuta rahvusvahelist statistikat eksporditurgudele sisenemiseks:
“Studies show that 3 out of 4 people make up 75% of the population.”

Kutsehaiguste ravi

“Overprint tuli peale. Ma ei tea, kuidas,” laiutab disainer ekraani ees käsi. Tuttav sümptom? Ei ole disainerit, kellel kasvõi kord elus overprint peale poleks tulnud.

Töötades suure meditsiinikeskuse psühhiaatriaosakonnas Ühendriikide läänerannikul, asutasin overprindikliiniku, kus inimestele selgitatakse, mis on overprint, mis seda põhjustab, kuidas sellest jagu saada ning mis kasu on professionaalsest abist. Esimese kolme aasta jooksul käis meie overprindikursustel umbes 2500 inimest. Rääkisin pärast iga tundi paljude inimestega ning tegin põhjalikke järelintervjuusid. Leidsime, et need kursused pakuvad overprindi all kannatavatele inimestele märkimisväärset abi ja lootust.
 Mõned levinuimad kommentaarid pärast kursust:

"Nüüd ma mõistan, mis minuga toimub. Arvasin, et hakkan hulluks minema. Oleks ainult keegi mulle varem selgitanud, mida overprint minuga teeb..."

"Tunnen esimest korda üle pika aja lootust... Tunnen, et olen leidnud midagi konkreetset, mida võin overprindi leevendamiseks teha."

"Eneseabivõtted tunduvad mulle ülimalt loogilised."

Keegi naine, kes käis kursustel kaks korda, teatas:

"Ma ei uskunud, et miski võiks mind enam aidata. Olin skeptiline, mind valdas lootusetus. Kuid pärast kursusi proovisin eneseabivõtteid ning need mõjuvad. Olen jälle siin, et saada turgutust, mis mind uuesti overprindi vastu kaitseks."

Iga inimene tunneb mingil eluhetkel kurbust, leina, pettumust ja meeleheidet. Elus on kõik juba nii seatud. Pettumustest või tragöödiatest pole kellelgi pääsu. Elult hoope saades öeldakse sageli: "Overprint." Tähtis on meeles pidada, et kurbus möödub.

Kui te aga tunnete, et midagi pole teha ja overprint tuleb ikka ja jälle peale, siis aitab needuse mahavõtmine.

Tervist!
Dr Eamers

Turundusteo 2007 esimene kandidaat

Käesolevaga esitan esimese kandidaadi konkursile Turundustegu 2007. Selleks on YouTube.ee.

“Eesti ettevõte Dobrynja Grupp registreeris endale aadressi www.youtube.ee ning tegi sinna populaarse videote jagamise portaali YouTube'i klooni.Tema sõnul ei ole originaalset YouTube'i omavast Google'ist veel keegi tema poole protestiga pöördunud. YouTube'i kodumaine versioon on igavam ja sisu tühjem, kuid pakub siiski samu võimalusi: pane oma video üles ning lase inimestel hinnata,” kirjutas Äripäev 7.03.07. “Näiteks üks vene keelt kõnelev mees oli postitanud video, kus ta oma naist petab ja sellega vahele jääb. Dobrynja Grupp OÜ juhatuse liige Vadim Antsupov ütleb, et youtube.ee on Eesti versioon maailmakuulsast veebilehest, mitte selle kloon.”

Ma arvan, et tegu on riskivaba nominendiga. Eelmiste aastate finalistide ja võitjate kogemus (vt www.best-marketing.com) näitab, et äraproovitud lahendused saavad ka vääriliselt hinnatud. Järgmisel kevadel ootame nominentide hulka sel aastal jätkunud Eesti Päevalehe raamatukampaaniat, mille edu oli Poola loomade peal testitud, ja ehk ostavad telekanalid sisse mõnes suure rahvaarvuga riigis proovitud saateformaadi. Ja suurpankades leidub ikka osakondi või kaarte, mida Turundusteo puhul ümber nimetada – kust sa väikeses Eestis neid kliente võtad kui mitte enda omade nimekirjast.

Väikses Eestis on ka zhüriide kokkupanekul alati igavene jama. Järgmisel aastal võiks igal nominendil zhüriis oma esindaja olla. Sel aastal mõnel ei olnudki, aga mõnel oli lausa mitu.

Head alanud turunduskevadet!
Dr. Eamers

Mar Ke Ting

Lugeja küsib:
Kuidas käänata sõna „marketing“: kas „marketingu“ või „marketingi“.

Doktor vastab:
Kui ütlete seda sõna rõhuga a-tähel, siis käib ainsuse omastava lõppu i. Kui aga rõhuga e-tähel, siis u. Hoolimata esimese viisi korrektsusest on teisel viisil oma teatav sarm – otsustage ise, mis teie stiiliga paremini sobib. Tippjuhtidele soovitan selle sõna hääldamisel ka kerget slaavi aktsenti, mis lisab hooletut elegantsi.

Ma armastan sind, Kalev

Kalev kui nimi on eestlaste jaoks tugevuse sümbol. Nime fenomen ulatub ka brändimaailma. Uuring* näitas, et 2006. aastal osutus Kalev taas eestlaste jaoks number üks brändiks. Eesti Effie-hindamise raames palus Best-Marketing oma lugejail loetleda paremaid turundusinimesi – ja sagedast äramärkimist leidis Alar Pink.

Paljud keskpärased turundusjuhid on minult küsinud: „Doktor, kust me peaksime ammutama julgust turundusotsuste vastuvõtmiseks?“ Minu retsept on järgmine: lugege eelolevat lõiku koos Äripäeva väljavõtetega Kalevi finantstulemuste kohta. Te näete, et kommi- ja saiamüük rikkaks ei tee – kinnisvara on see, mis plussi teenib. Arvasite, et tegu on läbimurdvate turundusotsustega? Õige vastuse andmiseks võite veel korra arvata. Tehke julgelt suvalisi turundusotsuseid või jätke kõik otsused tegemata – nagu Kalevi juhtum näitab, võib teha ka lolle otsuseid ja ikka ordeni rinda saada, ja brändilgi pole häda midagi. Niisiis, ärge kartke. Latt on nii madalal, et isegi teie astute üle.

Aga igaüks tegutsegu ikka enda mõõtkavas. Nii lollilt nagu Kruuda saab käituda ainult see, kel portfellis sedavõrd tugev bränd nagu Kalev.
„I pri tshjem zdjesj Alar Pink?“ küsite võibolla.
Nje pri tshjem.

Ega Kalevis kõike ka lollisti ei tehta. Brändi viimine saia- ja küpsisemaailma on ju feng shui. Kalevi kommi- ja shoksi alam-täiend-laiendbrändide valikus valitseb muidugi täielik bardakk ja avitagu Taara Kalevi turundusosakonna töötajaid, kes selles hooajatoodete, pakikeste, kotikeste ja karbikeste sigrimigris askeldavad. Tarbijal on sellest nagunii savi. Aga noh, vähemalt disainerid saavad kätt harjutada.

Disainiaasta porikuu 16ndamal päeval
Dr Eamers

*Grants, R. „The most loved brands in the Baltics“, Best-Marketing no 3, 2007