Reklaam, mis peaaegu rääkis

Tänapäeva ühiskonnas suhtutakse lähenemisse, et reklaamid inimesega räägivad, üldiselt normaalselt. Selles mõttes on toimunud ikka väga kõva edasiminek võrreldes ajaga, mil selliste häälte kuulmise eest, mida teised ei kuulnud, tuleriidale saadeti. Samas on ajaloolistel põhjustel säilinud siiski kartus taoliste häälte kuulmisest avalikult kõnelda. Nii ei soovi enamus tarbijaid tunnistada, et on midagi ostnud sellepärast, et reklaam rääkis nendega – saadetakse veel tuleriidale. Sellest hoolimata seavad turundajad reklaamiagentuuridele eesmärgiks, et nende poolt loodavad reklaamid sihtrühmaga räägiksid. Ja talupojamõistus ütleb, et räägivadki. Miks muidu näeme täitsa toredaid tüdrukuid kandmas püksirihmu suurte kuldsete D ja G tähtedega? Või miks sõidavad täitsa terved mehed punaste madalate autodega, mille kapotil on väike hobuse pilt?

Olin kaua aega igatsenud taas neid hääli kuulda. Ühel õhtul see peaaegu juhtuski. Vaatasin lugejakirjade sirvimise kõrvale silmanurgast teleekraani, kuhu järsku ilmus vahva filmijupp: kontori- ja tööinimesed tegid igasugu sportlikke tükke, neid oli ilusasti alt ja ülaltpoolt üles võetud. Meeleoluka muusika taustal kuulsin juba peaaegu, kuidas reklaam rääkima hakkas. Surusin erutusest higise käega taskus olevat rahakotti, et veenduda – mul on raha, et osta toode, mis mind nende rõõmsameelsete ja humoorikate inimestega ühendab. Siis aga ilmus viimane kaader ja meloodiline meeshääl teatas, et see meeleolukas filmike reklaamis… Rakvere valmistoite. Ei teadnudki kohe, mida arvata. Peas valitseva segaduse katkestas Ogilvy, kes helistas parasjagu selleks, et ma ütleksin talle mõne 5 tähega eesti poliitiku nime. Mul ei tulnud korrapealt kedagi peale Aime Sügise meelde, kurtsin talle siis hoopis oma muret sellest, et oleksin peaaegu reklaami häält kuulnud, kuid proosaline toode reklaami lõpus nurjas spirituaalse seansi.
„Ära põe,“ lohutas Olgilvy „tead ju küll, et igas reklaamiagentuuris on sahtlis mõned sedasorti head ideed, millele võib ükskõik missuguse toote pildi juurde lisada. Ja mis sellest halba on? Klipp on ju timm. Pealegi on tegu säästva ja keskkonnahoidliku lahendusega. Kui AD ja copywriter on päev otsa joonistanud, keeleots suust väljas, hulga kohvi kaaninud, lampi põletanud, tooli kulutanud ja koosolekuruumi küpsised ära söönud, siis oleks ju puhas põlevkivi raiskamine selline ideekavand sahtlipõhja tolmuma jätta. Kui idee on hea, siis kellelegi see ikka meeldib. See Rakvere tundub teil üks säästva mõtlemisega ühing olevat, et säherdusele filmile oma logo lõppu panna lubas!“
Selle peale läks mu meel palju rõõmsamaks. Ogilvy oskab alati raskel hetkel õigete sõnadega toetada.

Jõudsin vaevalt hinge tagasi tõmmata, kui kogesin sama sinise ekraani vahendusel veelgi võimsamat ilmutust. Telepilt virvendas turvaliselt ja ei teagi, mida ühed uued kenad inimesed seal täpselt tegid, kui reklaamist kostsid prohvetlikud sõnad: „Võta vastu väljakutse ja joo iga päev!“
Nii! Sain aru, et keegi on kollektiivse alateadvuse salakäigu kaudu minu salajastesse mõtetesse tunginud ja lõpuks mõistnud, missugune üleskutse mind intrigeerida ja aktiveerida suudaks. „Joo iga päev“ – vaat see on väljakutse minusugusele kartmatule, ent naudingualtile inimesele.
Ent saatuse raamatusse polnud see päev kantud ilmutuste päevana. Vaid kaks murdosa sekundist saingi aimu, mis tunne on, kui reklaam räägib sulle seda, mida sa alati kuulda oled tahtnud.
„Võta vastu väljakutse ja joo iga päev…“ lause täienes lõpuks sõnaga „Actimeli“ – võta vastu väljakutse ja joo iga päev Actimeli.
See ei olnud siiski mina, kellega see reklaam rääkima pidi.