Kaarditrikk

Tänan tähelepanelikku lugejat, kes tõstatas olemusliku küsimuse: kuidas tekitada agentuuri ja kliendi vahelist usaldust? See küsimus on inspireerinud juba iidseid alkeemikuid, aga head retsepti ei leia ka nende ürikutest. Lubage, et jutustan teile loo oma noorpõlvest.

Ühel kaunil hilissügisesel päeval helistas Jüri (mitte eelmise loo kõrvaltegelane, vaid üks teine tuntud isik) ja rääkis, et läheb suurde kaubanduskeskusse selle keskuse uue aasta üritusturundusplaane arutama. See olevat juba teine kohtumine, kusjuures esimesel kohtumisel tuli jutuks, et plaanide tegemisse võiks kaasata ka reklaamiagentuuri. Silmitsesin akna taga seisvalt vahtralt langevat viimast lehekest ja mõtlesin: „Imelik küll, kuidas looduses valitsev sügis võib inimeste maailmas olla hoopis kevad – võib ju uus ärikontakt tähendada uut algust.“
„Jah,“ ülesin Jürile: „Oleme huvitatud.“ Ning kenal kargel hommikul seisimegi kaubanduskeskuse juhtkonna koosolekuruumi ukse taga: Jüri, mina ja meie loovjuht Benjamin, kes pidulikuks puhuks oli selga pannud musta ülikonna. Kaubanduskeskuse turundusjuhiks oli vuntsidega mees, kes meid lahkelt sisse juhatas ja palus oodata, kuni direktor saabub.
Ja direktor saabus. Ta oli end juba hommikul varakult kenasti vihaseks ajanud, puhises kui härg ja oli näost lillakaspunane. Hetkeks muretsesin pisut tema tervise pärast, aga peale esimesi sõnu sain aru, et see mees on oma südame allhankijatega suheldes kivikõvaks treeninud.
„Noh?“ ütles ta täpselt sel hetkel, kui piinlik vaikus väljakannatamatuks oli muutunud.
Kuigi me hästi ei taibanud, mida meilt oodatakse, sest enda meelest olime seal kliendipoolse informatsiooni saamiseks, peab reklaamiinimesel ikka mõni vana nali varuks olema, ja seda ma nüüd kasutasingi. Jõudsin mõne lausega sujuvalt agentuuri tutvustamise juurde, kui direktor vahele lõikas: „Igasuguseid luftivendi on meil siin käinud! Rääkige, mida teil konkreetselt pakkuda on. Ja ma hoiatan: haltuura lõhna tunnen ma kaugelt ära!“
Hmm, mõtlesin. Kas tõesti tuleb nüüd püsti tõusta ja lahkuda, nagu mõned reklaamiagentuurid on tegema pidanud, kui nad Linnar Priimäega ühe laua taha reklaamiasju arutama on seatud? Et viibisime seal siiski sõbra poolt soovitatuna, püüdsin jätkata brändiarenduse semiootilis-strateegilise protsessi selgitusega. Jõudsin peaaegu oma lause lõpetada, kui direktorionu enda teemaga jätkas: „Haltuurameestega meil pikka pidu pole. Agentuur X, kes meile enne reklaami tegi, ootab oma raha tänaseni. Aga (siinkohal paistis aknast sisse päikesekiir ja sädeles kelmikalt direktori silmanurgas) ega meil neile maksmisega kiiret pole!“
See oli ainuke kord selle kohtumise jooksul, mil direktori näole naeratus tekkis. Kaval naeratus.
Neelatasin ja vaatasin Jürile otsa, ent sain aru, et ka tema on asjade sellisest kulgemisest üllatunud. Lubasin endale, et proovin veel viimast korda selle kohtumise kuidagi soliidselt lõpule viia, ja jätkasin imagoloogia-alase psühholoogilise metatasandi analüüsimeetodite tutvustamisega. Ent direktorionu nägu tõmbus üha punasemaks. Benjamin, kes üle laua tema vastas istus, nägi seevastu täiesti kivinenud välja, sest ta oli otsustanud segase olukorra tõttu igaks juhuks oma emotsioone varjata. Direktorionu mudis ühe käe sõrmede vahel kohtumise alguses jagatud visiitkaartide pakki. Mida lillamaks ta nägu tõmbus, seda aktiivsemalt sõrmed töötasid, kuni… ühel hetkel paiskusid visiitkaardid käest valla ning lendasid üle laua istuvale Benjaminile otse näkku. Sekundi murdosa jooksul tundus enamikule kohalviibijaist, et nüüd algabki filmidest tuntud kaklus, igaühel relvaks tema tool. Kuid olukord pöördus kõigi imestuseks teistpidi: visiitkaardipurse oli direktorionu pinged maandanud, ta leebus ning isegi pomises midagi, mida võis käsitleda kas vabandusena või lipsult ebeme puhumisena. Vaatasime Benjaminiga teineteisele otsa ja käsitlesime seda ühisel nõul vabandusena. Edasi sujus kõik libedalt – leppisime kokku järgmise kohtumise, et juba täpsemate kommunikatsiooniettepanekutega esineda, surusime kätt ja lahkusime.

See on näide, kuidas nõupidamise käiku tekkinud ootamatu pööre süvendas usalduslikku õhkkonda kliendi ja agentuuri vahel.

Järgmisel korral sama koosolekuruumi aknast Järve männimetsa vaadates kattis maad juba värske lumevaip. Vuntsidega turundusjuht rääkis, kuidas ta igal aastal suusamaratonidel osaleb. Lasin pilgul tema innustunud jutu vältel rännata mööda künklikku männimetsaalust ja panin turundusjuhi vaimusilmas neile küngastele suusatama. Nii ta siis suusatas, käes bambusest suusakepid. Viuh ja viuh, ikka küngastest üles ja alla. Päike säras. Ja mu südamel hakkas kerge-kerge, kui tajusin, et sellest ärist asja ei saa. Lubasin järgmiseks kohtumiseks eelarve kokku panna.